Jaapan ulatub jaapani arhipelaagi arvukail saartel põhjast lõunasse. Jaapani põhjatipp asub umbes samadel laiustel Kaspia mere äärse Astrahaniga aga lõunapoolne - Iraki linna Basaraga. Nii varieerub Jaapani kliima ulatuslikult, subarktilisest subtroopiliseni. Suurt mõju avaldab jaapani kliimale samuti teda ümbritsev meri. Näiteks langeb talviti maa lääneosas Jaapani mere poolt tugevaid lumasadusid aga idas - Vaikse ookeani kallastel on talvel kuiv.

Jaapanlased reageerivad aastaaegade vaheldumisele looduses väga erksalt. Selles väljendub jaapani geograafilise asendi mõju selle kliimatingimuste mitmekesisusega rahvuskarakteri kujunemisele. Kogu jaapani kultuuri areng on samuti tingitud vajadusest kohaneda aastaaegade vaheldumisele looduses. See kehtib ka põhilise - materiaalse kultuuri kohta: rõivastuses, toidus, ka elamus mängis vajadus kohanda looduslike muutustega olulist osa.

Jaapanlaste elamust kõneldi minevikus, et see loodi puust ja paberist. Kuid nimelt selline ehitustehnika vastas elule jaapani subtroopiliselt kuuma suve tingimusis. Jaapani elamuehituses on peamiseks avatud ruum mis ümbritsetud tugisammastest. Ta pole piiratud seintest ja akendest ümbrisega nagu elamu euroopa maades. Jaapanlaste ruumiliselt avatud elamu - see on nende leiutatud mugav eluviis suvise aastaaja kõrge niiskuse ja kuumuse tingimusis. Muistne jaapani vanasõna elamust kõlab: “Ehita maja nii, et suvel oleks temas jahe elada!” See printsiip on ka kaasaegse elamu ehituse aluseks, milles kasutatakse palju uusi tööstustooteid. Sel kujul järgivad jaapani ehitajad ka meie päevil oma rahva elulisi printsiipe: kohanduda alati muutustele looduses, elada alati koos loodusega.

Sageli kõneldakse, et tingimuste tõttu, milles elab Jaapan on jaapani kultuur, samuti ka jaapani rahvas ja jaapani keel samalaadne. Kuid on teada, et ajalooliselt sisaldab jaapani kultuur äärmiselt palju erinevaid elemente. Kõige levinum jaapani kaasaegses põllumajanduskultuuris, kõige enam kasvatatav on riis. See kultuur pärineb India subkontinendilt. Riisi kasvatamine nõuab nisu kasvatamisega võrreldes täiesti erinevat kultiveermistehnikat ja töösüsteemi. Küla formeerus Jaapanis riisi kultiveerimise alusel. Seepärast on loomulik, et jaapani külasüsteem oma alustes erineb külast kus peamiseks kasvukultuuriks on nisu.

Pealegi elas jaapani küla üle hiina kultuuri tugeva mõjutuse. Muistsel perioodil eksisteeris Jaapanis samuti nagu Hiinaski budism - usk, mis formeerus Indias ja seejärel Hiinas kujunenud konfutsiuse filosoofia alusel, mängides valitsevat rolli hiina poliitikas ja kõlbluses ja hiina hieroglüüfid, mis olid informatsiooni edastamise vahenditeks, Kuid, umbes VIII sajandil, elas see kõik üle muutuse. Jaapanlased hakkasid arendama hiinlastest erinevat religiooni, ideoloogiat, kirjandust ja kujutavkunsti. Tänapäeval kasutatakse jaapani kirjaviisis suurt hulka hiina päritoluga hieroglüüfe, kuid nende kasutamise viis ja hääldus ei sarnane üldse hiina omadele. Koos nende hieroglüüfidekasutamisega esineb jaapani kirjaviisis kaks tähestikku - hirogana ja katakana. Mõlemad loodi jaapanlaste eneste poolt. IX sajandist alates arenes jaapani literatuur selle segatud kirjaviisi alusel. Tuleb veel märkida sellist ajaloo fakti, nagu diplomaatiliste sidemete puudumine Jaapanis teiste maade perioodil XVII sajandi algusest XIX sajandi keskeni, välja arvatud Holland ja Hiina. Sel perioodil valitses maal feodaal vürstkond, kes hoolitses kultuuriarengu eest vaid oma valduste piires. Need peagu 3 sajandit säilis maal rahu. Kogu energia kultuuriarengu osas kandis maa suletuse tõttu sisemist suunitlust. Selle tulemusena lõid jaapanlased mitmekesise kultuuri, mis paistis silma imetlusväärse täiuslikkuse ja rafineeritusega.

Ka meie päevil peetakse buketi koostamise kunsti “ikebana”, samuti teetseremooniat “tja-no-ju” jaapani kultuuritraditsioonide tüüpilisteks näideteks. “Ikebana” siluetti tähistatakse sageli sõnadega “taevas” (ten), “maa (ti) ja “inimene” (dzin). Need mõisted kujutavad hiina filosoofia elemente. “Ikebana” vormi tasakaalu teooria aluseks on need elemendid. “Ikebana” kunstiteooria erineb täiesti eurooplaste lillekimpude koostamisest, milles on oluline geomeetriline vorm.

Jaapani teetseremoonia kujunes igapäevaelust, teejoomisest koos kerge einega. See kujutab rafineeritud stiili, mis viidud omalaadi dramaturgiani. Teetseremooniaks on nõutav eriline rafineeritud nõustik, mis on valmistatud inimese esteetiliste seoste arvestamisega loodusega.

200 aasta keskel kujunenud jaapani esteetika ja selle esteetika alusel tehtud tarbekunstiesemed üllatasid paljusid eurooplasi, kes saabusid Jaapanisse XIX sajandi keskelt alates. Suurbritannia esimene saadik Jaapanis - sir Rutherford Alcock rõhutas, et jaapani tarbekunstiesemed demonstreerivad saavutusi “ rahva tsivilisatsiooni arengus, kellel peagu täielikult puudusid kontaktid või ideedevahetus euroopa rassiga”.

Alates XIX sajandi keskelt hakkas muutuma jaapani “suletud uste”poliitika. Jaapan hakkas avanema välismaailmale. Toimus niinimetatud Meidzi pööre - feodaalkorraldus reformiti tsentraliseeritud poliitiliseks riigisüsteemiks. Sellest ajast alates asus Jaapan moderniseerimise teele. Kiires tempos toimus industrialiseerimine, juurutades uut tööstustehnoloogiat ja - tehnikat euroopa maadest ja USA-st. Võeti vastu uus konstitutsioon ja moderniseeriti seadusandlust, tänu millele loodi uus riigiaparaat. Kogu maal levis uus rahvaalgatuslik süsteem, loodi haridussüsteem, mille ülimaks astmeks on ülikool. Peale selle hakkasid Jaapanis kiiresti juurduma lääne ideed.

Võib öelda, et olukord oli peagu selline, nagu 1000 aasta eest, kui Jaapan ammutas kiires tempos hiina kultuuri. Ja sarnaselt sellega, kuidas paljus omandatud hiina kultuutuur aegamööda igati muutus ja lõpptulemusena kujunes täiesti erinev kultuur, nii japaniseerus XIX sajandil juurutatud lääne kultuur samuti ajapikku. Ühe sajandi pärast peale moderniseerimise algust kujunes Jaapanis industriaalühiskond. Industraalne ühiskond tugineb tööstustehinkale ja kuigi see tehnika on absoluutselt universaalne, osutub universaalse tehnikaga toodetud toodang erinevate kultuuride peegelduseks. Nimelt lubab disain peegeldada toodangus ühtesid või teisi erisusi. Millised on jaapani disaini erisused?

Jaapani disaini esimene eripära seisneb tema mikrokosmiluses. “Suletud uste” poliitika perioodil oli Jaapan 300 aasta kestel rahulik, sõltumatu ühtne “kosmos”. Ses kosmoses püüdsid jaapanlased luua peent täusliku ilu süsteemi. Liikumise organiseeritus sellises väikeses ruumis, nagu teetseremoonia tuba (tia-sitsu), “ikebana” silueti elementide sümboolika - taevas (ten), maa (ti) ja inimene (dzin) või suure väikeses kajastamise konstrueeritud kunst, nagu nn. “Netsuke” - minatuurne brelokk-figuurike luust, sarvest vm. Ja “inro” - ravimisäilituskarbike, - kõik need elemendid säilivad ka tänapäevaseis tööstustooteis, nende täpses disainis. Disain nõuab alati täiuslikku ilu/ilu täiuslikkust.

Mikrokosmos on samal ajal ka ajaloolise aja peegeldus. Sel põhjusel sisaldas jaapani dekoratiivne disain sageli ajaloolist, literatuurset mõistet, väljendades samas sümboolselt looduse olemust. Igasugune ornament kujutab endas üht üksikut disaini, mis osutub samuti sümboliks ja mis annab võimaluse piiramatult ja vabalt arendada literatuurset fantaasiat ja ajaloolisi kujutlusi.

Jaapani disaini teine eripära seisneb pidevas püüdes elegantsile ja rahulikkusele (kokkusobivusele/kooskõlale). Nagu juba märgitud, asub Jaapani loodus pidevas muutumises, mille piirid on üsna laiad/avarad. Sobitumaks nende muutustega jälgisid jaapanlased alati erksalt looduse iseärasusi ja osates neid kasutada lõid ilu. Disain sünnib kui resonants inimese avastuste ja loodusvaatluste vahel ja tema peene taju ja reageeringu vahel. Sel põhjusel osutatakse eelistust sellasele disaini suunitlusele, milles inimteadvus ei ilmne avatult, vaid rõhutatakse materjali enese ilu, valitakse menetlused, mille kaudu vaatlejas äratatakse armastus klassika vastu tänu nende aluseks olevale püsivale järjepidevale seosele klassikalise elegantsi tundega ajaloolises kunstis ja kirjanduses. Sedasama täheldatakse Euroopa maades, kus disainis kasutatakse kauni/ilu nii kreekalikke kui roomalikke traditsioone, samuti ka rahvuslik-ajaloolise poeetilis kujutlusi ja tänu sellele ärkab vaatajas sümpaatia pidevuse suhtes mineviku iluga.

Jaapanis on peagu muutumatult säilinud mitmesugused kombed, üritused, pidustused ja tavad, eriti need, mis kujunesid perioodil, kui maal polnud sõdu. Need peegeldavad alati aastaaegade muutusi looduses, sunnivad inimesi tunnetama reaalselt aja voolavust. Jaapani kultuur asub aja meelevallas, tekkides ja kadudes koos ajaga. Selles seisneb kolmas jaapani erisus ja too kolmas jaapani erisus säilib muutumatuna kaasaegses industraiaalses ühiskonna struktuuris. Käsitöölislikul epohhil uskusid inimesed tööriistade sündi ja surma. Kui tööriist katkes ja visati ära, siis saabus tema surm. Suhtumine kaasaegsesse tööstus robotitesse on samasugune. Nad ei vastanda inimest vaid eksisteerivad nendega koos ja osutuvad olendeiks, kellel nagu inimestelgi on sünd ja surm. Taoline tööriista ja masina isikustamine kutsub inimest üles elema liidus nendega. Seepärast ongi vajalik, et toodangudisainis väljendusid inimtunded, kuivõrd kõrg mehhaniseeritud tööstus olekski.

Ülal öeldust võib ilmselgesti kujutada jaapani disaini iseloomu, kui ühte jaapani kultuuri poolt. Jaapani kultuur kujunes pidevas keerukas kliimatingimuste vahelduse mõju all. Ta talus spontaanselt imporditud hiina kultuuri ajaloolist tugevat mõju, mis omandas omapärase jaapanliku iseloomu Jaapani välisilmast isoleeritud perioodil. Aga saja aasta eest juurdus temasse olulisel määral läänekultuuri mõjusid. Kaasaegse tsivilisatsiooni tänasel päeval, mille aluseks on kaasaegne universaalne tehnoloogia, peab säilitama jaapanile iseloomulik omapära, kujunenud jaapani looduse ja ajaloo tingimusis - selles seisneb tänase jaapani disaini olemus.